ПУБЛИКАЦИЯ НА ЭСТОНСКОМ ЯЗЫКЕ (ЧИТАЙТЕ ДАЛЬШЕ)

Elulugu

Kristjan Raud sündis 22. oktoobril 1865 aastal talupoja perekonnas Viru-Jaagupi kihelkonnas. Tal oli kaksikvend Paulus (kunstnikuna tuntud kui Paul Raud). Kooliaeg algas vendadel 1874 Koervere külakoolis (1a), edasi 1875-78 Viru-Jaagupi kihelkonnakoolis, 1878-81 Rakvere Kreiskoolis ja seejärel Tartu Reaalkoolis. Reaalkooli ajal püüdsid vennad ka kunsti õppida.
1883 jättis Kristjan Reaalkooli pooleli ja läks üle seminari. Seminari ajal tutvus kunstitegelastega ja originaalteostega. Peale seminari alustas tööd kooliõpetajana. Eestis sai ta aru, et venestamispoliitika ei soodusta kultuuri arengut – kultuuri kustumine, ärkamisaja meeleolude langus. Otsustas Peterburi kasuks, kus sai endale pedagoogi koha. Peterburis tutvus ta J. Köleriga, kes soovitas minna õppima Kunstiakadeemiasse.

1892-1897 õppis ta Peterburi Kunstiakadeemias, kuni mõistis, et akadeemia on liiga kinni akademismis. 

Saanud oma tööde müügist ja parun Meyendorfi kaudu raha, läks 1897-1898 Düsseldorfi Kunstiakadeemiasse, kus talle ka ei meeldinud.

1899. aastal läks ta Münchenisse kunstikooli, kus tema suhtumine kunsti muutus. Ta hakkas harrastama sümbolismi ja uusromantismi ning juugendit, kujutas tundeid ja meeleolusid. 1903 lõppesid ta rahalised võimalused ja ta läks ema juurde Rakverre.

1904 kolis Kristjan Tartusse. Seal hakkas ta edendama eesti kujutavat kunsti. Osales "Noor-Eesti", Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Eesti Kunstiseltsi tegevuses. Tema algatusel loodi põllumeeste seltsi juurde rahvariiete ornamentide kogu, “Käsitööleht” ning ta korraldas ka vanavara kogumist.

1906 – Tartu Tütarlastegümnaasiumi joonistusõpetaja.
1907 – avas oma stuudiokooli Tartus.
1914 – kolis venna juurde Tallinnasse. Hakkas uurima rahvaluulet ja joonistama  muinasjuttude, muistendite ja eepose ainetel.
1919 – avati Tallinnas Eesti Muuseum, kus Kristjan Raud valiti juhatuse liikmeks. Samal aastal kutsuti ta haridusministeeriumi kunsti- ja muinsusasjade osakonna juhatajaks, kust lahkus mail, 1924 a.
1924 aasta suvel abiellus Elvira Tischleriga (1 tütar, 2 poega). Töötas edasi joonistusõpetajana.
1925 – sai Kultuurkapitali tellimuse ja 1926 Kultuurkapitali tööstipendiumi.
1928 – sai Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali poolt korraldatud võistlusel I auhinna “Eesti vanem kosjas”. Asus elama Nõmmele.
1935 – sai tellimuse “Kalevipoja” illustreerimiseks. 70 a juubelit tähistati suurejooneliselt. Austamisõhtud Tallinna Kunstihoones ja “Pallases”.

Aunimetused:

1922 – Eesti Kujutavate Kunstnike Keskühingu auliige

1934 – Eesti Rahvamuuseumi auliige

1935 – Tartu Ülikooli filosoofia audoktor

1935 – Tarbekunstide Ühingu auliige

1939 – Õpetatud Eesti Seltsi auliige

1940 – nimetati Kristjan Raua nimeliseks kunstiaastaks. Oktoobris määras ENSV valitsus talle eluaegse personaalpensioni (suri 1943).

Loomingust
Kristjan Raud jumaldas joonistamist, kuigi oli õppinud ka maalimist ja muid kunstitehnikaid. Joonistades sai ta kõige kiiremini oma rohkeid ideid paberile panna. Mõtte kiireks kinnipüüdmiseks piisas vaid paberist ja pliiatsist. Ja joonistada ta oskas! Pole just palju kunstnikke, kes suudaksid joonistamisest nii palju välja võluda kui tema.
Kristjan Raua looming oli põnev ja mitmekülgne, pidevalt muutuv ja arenev.

Põhiliselt kasutas ta sütt või pliiatsit, vahel ka tušši, guašši või muid värve. Rahvakunsti mõttelaad ja ilumeel said tema loomingu aluseks.

Sajandi lõpus tegi ta realistlikke olustikupilte. Hilisemad joonistused käsitlevad üldinimlikke igipõliseid teemasid nagu igatsus, armastus ja üksindus.

Kristjan Raua tähtsaim loominguallikas oli „Kalevipoeg“ (Lisa1). Esimesed Kalevipoja-ainelised joonistused valmisid juba 1913-1917. Raud suutis tabada eepose meeleolu ja vaimu, väljendada rahva unistusi ja tõekspidamisi. Tema loodud muinasmaailm on suursugune , ülev ja monumentaalne. Kristjan Raua teostega illustreeriti „Kalevipoja“ 1935. aasta juubeliväljaanne.

Kristjan Raud tõestas oma loominguga, et realism ei olegi ainult tegelikkuse mahajoonistamine, vaid seda saab kujutada palju huvitavamalt ja mitmekülgsemalt. Kui kõik tema eelkäijad Eestist olid tegelikkust kujutanud nii, nagu see paistis väljastpoolt, siis Kristjan Raud kujutas seda seestpoolt, andes edasi ka selle sügava olemuse. Ta kujutas küll loodust ja külaelu, inimeste igapäevatoimetusi ja suhtlemisi, kuid lähtus seejuures olukordade meeleolust, inimeste mõtetest ja tunnetest.

Ajaga muutuvad Kristjan Raua pildid lihtsamaks. Ta ei joonista enam nii palju täpseid pisiasju, kui oma realistliku loomingu alguses. Olukordade sügavuse kujutamine on neist tähtsam. Kujutatud vormid muutuvad üldistatumaks, isegi veidi kandiliseks. Kuid inimesed piltidel on endiselt oma inimlike tegevuste ja suhete maailmas

Kristjan Raua loomingus on olulisel kohal ka inimese suhe millegi temast suurema ja võimsamaga - kõiksusega. Tema piltidele ilmub see võimsa kujundina. Pildi kompositsioon (ehk selle osade suurused ja paigutus) on siis hoopis teistsugune. Kunstnik puhastab pildipinna täielikult juhuslikest ja argistest momentidest, et sellega kõiksusele rohkem ruumi anda. Inimene muutub piltidel suure kõiksuse väikeseks osakeseks. Tema pildid muutuvad sümbolistlikeks.

Vanavara ja rahvaloomingut kogudes ning "Kalevipoega" kujundades puutus Kristjan Raud palju kokku rahvamuistendite ja muinaskangelastega. Pikka aega pühendas ta end selliste teemade kujutamisele. Talle meeldisid teemad muinasjuttudest, lugulauludest, eestlaste imelistest juhtumistest, salapärastest olevustest ja muinaskangelastest. Kunstnik kogus andmeid nende väljanägemise kohta ja joonistas siis oma piltidele. Mõnikord mõjutasid tema joonistusi rahvuslike puutööde lihtsustatud, tahumatud vormid. Sellepärast ongi pilved, puud ja inimesedki tema piltidel veidi kandilised. Palju mõjutusi sai kunstnik samal ajal Euroopas valitsenud erinevaist kunstivooludest, kuid sellegipoolest jäi Kristjan Raud kunstnikuna täiesti omanäoliseks.

Kokku on tema loomingust alles umbes 900 teost. Varasemad aastast 1885, viimased 1943.

                                          Kalevipoja surm